Viljakas võidu Sihikindlus

Tere, minu nimi on Laurent Ōmorita. Olen üks õpilaste John Mintoff Rahvusvaheline junior keskkooli - mitte päris nimi - Maltal Vallettas, kes on pärast vahetusüliõpilane programmi. Tegelikult olen pärit vaestest peredest ja elas kaugel külas Majuro, Marshalli Saared. Õnneks õppeedukust et jõudsin põhikooli jooksul tegi mulle sai stipendiumi ja soovitust keskvalitsuse samal ajal, et jätkata oma haridust selles koolis.

Kooliajal seal, ma üritan õppida nii palju kui võimalik, sealhulgas õppe kohaneda uute sõpradega uus kool. Kuigi see on raske, tegelikult ma ei saa ikka uusi sõpru ja tundub, nagu peaaegu kõik, välja arvatud Gloria Bianchi. Ta on mu klassivend, kes on väga kuulus koolis ja ta on päris tark, mugavamad kellegagi, ja ka ... väga ilus. Alguses ma ei saanud aru, miks mul on raske olla sõber temaga, enne kui lõpuks selgus, et meil on ka õpilasi, kes on konkursil Kooli Meister, mis on alati toimunud 9. klassi enne lõpetamist.

 

Kolm kuud enne riikliku eksami, saime teada teineteisele lähemale, ja see kõik algas siis, kui ma läksin läbi trepist üles minu klassis, kui ma nägin Lori oli tujukas trepil. Kuna uudishimu, ma lähenesin talle.
                  "Tere, Lori. On sinuga kõik korras?" Ütlesin ma.
                   Ta raputas pead, märk ebasoodne.
                  "On sul midagi?" Lähtusin enam minu küsimus.
                  "Ei, ma tahtsin sult midagi küsida." Lori vastas
                  "Meeleldi."
                  "Mitte, et ma solvasin sind, aga miks sul on palju sõpru lühikese aja jooksul? Ja sa ei pea midagi teile näidata seda kellelegi teisele." Lori hakkas väljastamise sõnad vürtsikus.

 

Ma teadsin, et ta tahtis, et tilk minu vaimne tuues materiaalse rikkuse. Aga ma vastasin ausalt.
                 "Kuigi mul ei ole midagi, mul on veel lootust, kirge ja visadust, et saada terve päeva. See on kõik, mida ma teistele näidata."
                 "Sa mõtled ... sihikindlust mida?" Lori hakkasin mõtlema.
                "Sihikindlus õppimises, sotsialiseerumist, samuti luua suhteid Jumalaga."
                Ilma Ma arvasin, et ta nägi Kandsin rist kaelakee. Tundus, et ta oli mõelnud midagi. Siis, kui ma mõistsin, et sain aru, et ta tahtis teada, Jumal. Selle asemel tegi ta kahtlane, see oli parem, kui ma ei ütle midagi. Ja ma ette subjekti muuta, kui ta ütles:

 

"Laurent ... kui ma kuulsin, mida sa ütlesid varem, sain aru, et ma ei olnud eemale." Lori ütles kurvalt.
Aeglaselt, tema pisarad hakkasid tilkuma ja ta hakkas nutma. Taevake ...
Mu süda tundis süüdi nägin teda nutma ja ta tõesti vajab Jumal nüüd. Paratamatult lõpuks püüdsin ta tuju.
"Lori, ma vabandan, kui ma ütlesin sind nutma ..." sõnasin end süüdi.
"Pole probleemi ... Laurent, kui soovite tulla minu maja homme?" Ta ütles, et kui ta pühkis pisaraid.
"Muidugi."
"Jah, ma tahan õppida koos te ettevalmistamiseks eksami hiljem ... Ja sa tahad mind aidata tea Jumalast?" Lori anus.
Mida? Kas ta seda tõsiselt? Ta tahtis teada, Jumal? Minu süda, ma tundsin, et midagi on teistmoodi. Jumal kuulis teda avalduse! Ja see on suurepärane võimalus tutvustada ennast Jumalale. Olgu, ma teen seda! Ja ma tugevdada oma südant leppida tema nõudmisel.
   "Jah, Lori. Ma aitan sind."

 

Kuna sel päeval, olime lähemale üksteisele. Püüame õppida nii palju kui võimalik ausalt konkureerida, kui ma püüdsin tutvustada oma Jumalat, lugedes Jumala sõna talle. Kas oma kodus, oma kodus, ja kui koolis. Meie lähedus teevad meie sõbrad arvasid, olime võttes armastus suhet, kuid tegelikult me ei tee seda veel. Ja muidugi, me tegime seda meie visadus.

Lõpuks konkursil Kooli Meister lõppes koos saada uus meister ja meister oli minu jaoks, kui Lori oli teisele kohale. Me olime mõlemad väga rahul tulemustega oleme saanud.Paar päeva hiljem, Lori lõpuks ristiti ja tunnistas Issand oma Päästjaks. Tol ajal ta hüüdis täis õnne. Ja lõpuks ma tõesti hakkas mu romantiline suhe temaga. Isegi kui ma olla aus, ma karjuda nii kõvasti kui mu südames.

"Tänan sind, Jumal!"